Lääne Elu, 01.04.2021
Kaie Ilves
Foto: Eduard Laur
Ridala ja Martna kirikuõpetaja Küllike Valk paneb pühapäeval rüü selga ja peab kirikus jutlust hoolimata sellest, et kirikuliste read jäävad koroonaajal hõredaks.
Ridala ja Martna kirikuõpetaja Küllike Valk, lihavõttepühad on kristliku maailma suurimad pühad, tähtsamad kui jõulud, mis tähistavad Kristuse sündi. Täna on suur reede, Kristuse ristisurma päev. Miks on surm tähtsam kui sünd?
Suur reede kuulub jadasse: ristisurma päev, vaikne laupäev, ülestõusmispüha. Suur reede on suur ja oluline, aga tähtsam on ülestõusmispüha. Jeesus Kristus võitis surma, lunastas inimeste patud. Tähtis on surma võitmine, mitte surm ise.
Avalikke jumalateenistusi ei saa koroonaajal pidada. Mida teie reedel teete? Kas peate tühjas kirikus jutlust?
Kui on kokku lepitud ja inimesi on alla kümne, siis kirikusse tohib ikka tulla. Ükski meede ei ole liigne, et karmist haigusest jagu saada, aga kirikute uksed on valla. Meie ei saa teha drive-in’i. Et jagaks luugist meelerahu – see pole võimalik. Et meelerahu leida, tuleb maha rahuneda, võtta aega, end ette valmistada. See võimalus tuleb inimestele anda, kirikute uksed on selleks lahti.
Aga jah, reedel ma jutlust ei pea. Jääme koju, mõtiskleme, palvetame, vaatame Mel Gibsoni „Kristuse kannatusi” (Ameerika 2004. a valminud draama).
Suur reede ei ole hõiskamise püha, see on Kristuse surmamõistmise päev, kannatuse päev. Ei helise kirikukellad ja jumalateenistustel orel vaikib. Selle päeva värv on must. Patukahetsust tähistav lilla altarikate vahetub mustaga. Vaiksel laupäeval korjatakse altar kombe järgi täiesti tühjaks, kõik linad, lilled. Seejärel tuleb valge, ülestõusmispüha on valge. Valgeks jääb kirikus nelipühani.
Pühapäeval, ülestõusmispühal on kirik lahti. Ma loodan, et üksi ma sinna ei jää.
Nii et reedel vaatate kodus „Kristuse kannatusi”?
Ma olen seda korduvalt vaadanud, aga vaatan jälle. See on ääretult hea film, viib meid tagasi sellesse aega, tuletab ikka ja jälle meelde, mis juhtus ja miks juhtus.
Suure reede jumalateenistus jääb ära. Kas miski on veel teisiti?
Terve paastuaja käis Ridalas korra nädalas koos väike rühm, neli-viis inimest. Esimest korda ma kirikuõpetajana lihtsalt ei soovitanud, et tehke nii. Oleme olnud koos, maski tagant laulnud ja palvetanud ning jaganud paasturoogasid.
Miks te seda tegite? Luterlik kirik paastu nii väga ei rõhuta.
Seda jah, aga võtkem katoliiklased ja õigeusklikud, jälgigem usuvendade pühendumist. Paastuaeg ei ole loobumine millestki, vaid loobumine millekski. Paast annab võimaluse mõelda natuke teistmoodi, mõelda andmisele, mitte võtmisele, olla valmis muutusteks. Kui süüa rasvast toitu, siis tegeleb keha seedimisega, aga paastuaeg eeldab mõtte- ja vaimutööd. Paastuajal välditakse liha ja piima. Kartulipannkoogid, muide, maitsesid väga hästi – toores riivitud kartul, natuke kartulijahu, muna ja maitseaineid ning õliga pannile. Seenerassolnikut tegime ja Poola moodi hapukapsast praekartulite ja -sibulaga.
Paastuaja lõpetavad lihavõtted – siis tohib jälle liha süüa.
Paastuaeg algab lihaheitega – ladina keeles carnisprivium, itaalia keeles carnevale – ja lõpeb lihavõttega. Carne on liha ja vale on heitma. Lihaheitepüha on vastlapäev, järgmisest päevast algab paastuaeg, mis kestab 40 päeva.
Aga munad ja jänesed? Mis on neil lihavõttepühadega pistmist?
Piibellikku alust neil ei ole.
Munad ja jänesed, kellel on kaks-kolm korda aastas uus pesakond, on sigivuse sümbolid ja tähistavad järjepidevust – elu uueneb. Päike tõuseb igal hommikul.
Ülestõusmispühal olete kirikus ja peate jutlust.
Loomulikult!
Millest te kõnelete?
Ülestõusmisest. Et naised läksid Kristuse hauale ja leidsid selle tühjana ning alles siis tuli neile meelde, et ta ju lubas! Ega see vana lugu ole muutunud.
Kõnelen, et ärge peljake, ärge kaotage usku ja lootust, sest lubatu saab teoks.
Ülestõusmispüha sõnum on lootus.
Jah, see on lootuse püha.
Isegi siis, kui tundub, et mingit väljapääsu ei ole, tekib valguskiiir.
Mis teile praeguses ajas muret teeb?
Et inimesed ei võta seda aega tõsiselt – on trotsi täis, arvavad, et neisse ei puutu.
Alandlikkust on veel vähem kui muidu.
Veel vähem jah.
Miks meil on nii raske olla alandlik?
Praegune aeg paneb meid proovile – kas suudame märgata teist enda kõrval või keskendume ainult iseenda heaolule. Meile on õpetatud, et tuleb olla tubli ja tugev, enda eest seista ja võidelda. Alandlikkus tähendab aga teistele, mitte iseendale pühendumist, seda, et teiste huvid seatakse enda omadest ettepoole.
Alandlikkus saab alguse tänust. Kes ei oska tänulik olla, see ei ole ka alandlik.
Miks me ei oska tänulikud olla?
Meisse on istutatud kõrkust. Ega see ole mingi Eesti eripära. See on igal pool maailmas nii. Praegune aeg on kuri ja kiire. Meil ei ole aega keskenduda, ei ole aega otsida ega leida seda kõige olulisemat, mis vaimu toidab. Elame materiaalses maailmas, kus valitseb saamahimu. Inimeste hinged on tühjad.
Kõrkus ja enesekesksus edasi ei vii. Mis viib?
Hoolimine. Armastus. Lootus. Säästlik eluviis.
Oleme tarbimise peal väljas, viskame aina rohkem asju ära. Peaksime mõtlema, mille jaoks meil uusi asju tarvis on. Kas meil üldse neid tarvis on?
Kipume kõike võtma inseenesestmõistetavana, teeme üksteisele liiga, aga ei mõtle sellele, et kõik ei ole korvatav, närvirakud ei uuene, suhted ei taastu.
Kas tarbimisühiskonnas oleme hakanud ka üksteist asjadena kohtlema?
Tundub küll. Kasutame üksteist kergekäeliselt ära. Me ei hooli üksteisest.
Koroonaaja inimene käitub jonniva lapsena, kellel on mänguasjad ära võetud.
Meil on kõik käest ära võetud, see iseenese heaolu – ei saa poodi ega restorani, ei saa reisida. Aga kas me ikka peame nii palju kokku kandma ja nii palju rändama? Ehk oleme liiale läinud, kaotanud silmist sihi, mille poole pürgida?!
Helesiniseid laguune ja mäeharju näeb ka teleekraanilt. Ei pea kohale minema.
On meil neid helesiniseid laguune üldse vaja?
Aga ilus on ju!
Eestimaa metsas ja mere ääres on ka ilus.
On.
Lähen, kõnnin nii kaugele, kui jaksan, ja see on väga ilus.
Võibolla ongi aeg ümber hinnata ja järeldused teha. Ära püüa sinilindu, see ei pruugi õnne tuua. Naased tühjade pihkudega, olles kaotanud sellegi, mis sul oli.
Prantsuse kirjanik Michel Houellebecq on öelnud, et inimkond väljub koroonakriisist täpselt samasugusena või halvemana. Et me ei õpi midagi.
Ma loodan, et õpime, aga selge on, et inimene harjub mugavusega palju kiiremini kui ebamugavusega. Ebamugavus tekitab trotsi ja pahameelt, ajab kurjaks. Sel juhul on väga keeruline leida seda helesinist laguuni oma hinges või küsida, mis vaimu toidaks. Eks see ole näha, mitut lainet oleks vaja, et mõistus võidaks. Praegu on meid lihtsalt jäetud ilma ja küsimus on selles, kas õpime ilma olema või sõdime vastu ja püüame maksku mis maksab saada tagasi seda, millega oleme harjunud – seda meeletut tarbimist, kulutamist ja raiskamist.
