Ridala kirikuõpetaja toob lapsi kirikusse väga omapärasel viisil

Sellel nädalavahetusel toimub Ridala kiriku kõrval asuvas pastoraadihoones Missiolaager «Rõõm vabadusest.» Uskuge või mitte aga selles laagri ei räägita ainult usust, vaid õpetatakse lastele ka eluks vajalikke oskusi.

Kui Elu24 laagriplatsile jõudis, õpetas Kaitseliidu noortejuht Taavi Meister lastele parasjagu konservipurkides vee keetmist. Kui virsikud siirupis olid ära söödud, tõmmati konservipurgil sildid maha ja hakkati sinna auke sisse tegema. Sellest augulisest konservipurgist sai niiöelda ahi, mille sisse väike lõke tehti. Aukliku purgi peale läks aga terve purk, millesse oli kallatud vesi ja sellele lisatud ka taimelehed, eks ikka selleks, et teed valmistada.

Kirikuõpetaja Küllike Valki sõnul, on inimesed viimase poole sajandi jooksul kirikust kaugenenud ja nii mõnigi lausa kartvat seda.

Me kõik teame neid igavad kirikuõpetaja jutlustusi ja võikski arvata, et kirikuõpetajad ongi ühed igavad ja tuimad inimesed, mistõttu paljud kirikusse jalga tõsta ei taha. «Tegelikut kirikuõpetajad ei ole igavad inimesed, võibolla ei ole lihtsalt julgust olla raamidest välja,» selgitab Valk.

Küllike Valk on aga võtnud eesmärgiks müüte ja arusaamasid ümber lükata. Nii korraldabki ta lastele põnevaid laagreid, et neile usku ja kirikut tutvustada lõbusamal viisil. «Laagrid peavad olema põnevad,need peavad köitma ja tarkus tuleb ikkagi kogemuste kaudu,» selgitas ta.

Lastele see põnevusi täis laager meeldib ning külm ja kõle kirik neile hirmu ei tundu tekitavat. Põnev aaretejaht kirikus ja selle ümber, muutsid lapsed kiriku suhtes aga veelgi julgemaks. «Lapsed tunnevad kirikus ennast palju vabamalt, neile on usk sünniga kaasa antud, see on neil hinges. Täiskasvanud on aga see-eest juba rikutud ja see on neid kaugendanud kirikust,» on Valk mõnevõrra kurb, et inimesed on jumalakaugeks jäänud.

Nimelt oli kirikus ja kiriku aias erinevad punktid, kus lapsed pidid erinevaid ülesandeid täitma ja hiljem ootas neid ees põnev aare. Läbi põneva mängu õppisid lapsed eneselegi teadmata kirikut rohkem tundma.

Ühes ülesandes tuli lastel kaardistada kiriku sisemust selle järgi, mida nad ülevalt rõdu pealt nägid ja oli ka selliseid tegevusi, kus tuli kiriku uksed ja nende hinged üles lugeda.

Kui peale aardejahti küsisime, mis auhinnaks oli, ütles Valk, et selleks oli tarkus. Tarkus tõepoolest on üks kõige parem varandus, mis viib meid elus edasi ja aitab raskustest läbi murda.

Nii pikutasid lapsed kirikus altari ruumis selili maas ja uurisid Jeesus Kristuse pilti ja võtsid päeva kokku mõnusa arutelu ja küsimustega.

Kirikuõpetaja sõnul on viimased 50 aastat jätnud väga suure tühimiku meie mõtteviisi ja põhiväärtustesse.Inimestesse on jäänud Valki sõnul vaid usk, kuid sellest üksi ei pidavat piisama. «Usk, lootus ja armastus- need käivad käsikäes!»

Kõige põnevam lugu, mida Küllike Valk meile rääkis oli see, kuidas just tänu lastele on täiskasvanud leidnud tee Jumalani.

Kord oli üks laps kooliga külastanud kirikut, peale mida läks laps koju ning avaldas soovi ristimiseks. Kirikuvõõral isal oli aga mõtlemist palju, sest ta ei teadnud isegi seda, kuidas inimesi ristitakse.

Nii võtnud isa kätte telefoni ja helistanud kirikuõpetajale. Selleks, et laps saaks ristitud, tuli mehel kõigepealt ise ristitud saada. Oma lapse soovide täitmiseks, läbis isa leerikooli ning seal käies leidis ka ise usu. Üks väike külastus kirikusse muutis ühe pere elu kategooriliselt.

«Põhjus, miks ma kristlane olen, on see, et ma olen ise kogenud seda hoidmist ja muredest läbi kandmist. Tahan jagada seda kindlustunnet-rõõmusõnumit,» põhjendab Valk, miks ta raamidest välja vaatab ja otsib uusi lahendusi,et kirik taas inimestele lähedale tuua.