RIDALA KIRIK
Noppeid ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Ehituskomitee Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi 1987. a koostatud Ridala kiriku ajaloolise õiendi“ I köitest
Maarja-Magdaleenale pühitsetud kirik Ridalas on Lääne-Eesti vanemaid, omapärasemaid ja ehituskunstilt probleemirikkamaid sakraalhooneid. Ta järgib üldkujult juba 13. saj keskpaiku põhijoontes Valjala, Kaarma ja Kihelkonna kirikus kujunemisteed alustanud Saare-Lääne piiskopkonna kõige enam kasutatud kirikutüüpi. Selle peamiseks tunnuseks on ühelöövilisus ja torniehituse põhimõttelik vältimine. Ridala kiriku algkavatisse kuulus ühelööviline kahe võlvikuga pikihoone, millel torn puudus (kell paiknes viiluluugis), ja kitsam neljanurkne koor; käärkamber nähtavasti jäeti algul ehitamata. Põhiplaani geomeetriseerival komponeerimisel lähtuti nagu teisteski Saare Lääne kirikuis koori idaseina välispikkusest, mis keskajal iseloomulikku arvude müstilist sümboolikat arvestades seostati arvuga „3“. Meetrites võrdub Ridala koori idaseina pikkus (soklitsoonis) suhteliselt täpselt 10,9-ga. Jalgadesse ümber arvutatult vastab see 33 jalale (jala pikkus 33 cm, mida muide sageli kasutasid tsistertslased). Mainitud küljepikkusega konstrueeriti ruut ja selle kahekordse pikkusega määrati pikihoone sisepikkus.
/…/ Ridala kirikuhoone on end Saare-Lääne piiskopkonna vanema arhitektuuriloo murranguliseks tähtteoseks. Selles on meisterlikult ära kasutatud piiskopkonna varem püstitatud kirikute iseloomulikke motiive, seotud need uudselt proportsioneeritud ruumivormidega ja katedraaligootikast pärineva figuuristikuga. On mõneti tõenäone, et kiriku tähtsamad osad – koor ja pikihoone – valmisid ligikaudu aastail 1265 – 1270.
.
RAIDPORTAAL
Eriti tähelepandavad on kiriku väliskujunduses kaks raidportaali – peaportaal lääneseinas ja kõrvalportaal pikihoone idatravee lõunaseinas (on jäänud hiljem ehitatud torni varju ega pääse seal arhitektuuriliselt mõjule). Meenutame, et analoogiliselt paiknevad kaks portaali ka Muhu kirikus. Eriti tähelepanuväärne on Ridala peaportaal läänes, mis on Eestis üks kaunemaid ja omapärasemaid ning osutab mitmele kaugemale väliskontekstile. Tüübilt kuuluvad mõlemad teravkaarsete astmikportaalide hulka, kuid on teineteisest siiski tunduvalt erinevad. Lääneportaal on sammastega astmikportaal, kuid lõunaportaali astmes sammas puudub. Ilmselt on ka meistrid olnud erinevad.
MAARJA-MAGDALEENA TÄISFIGUUR EHITUSVIILU NIŠIS
/…/ stiilipärasem ning volditihedam draperiikäsitlus iseloomustab ehitusviilu nišši paigutatud Maarja-Magdaleena täisfiguuri mantlit ja pikalt langevat alusrõivast. Seegi figuur on tugevalt kannatanud, eriti käte osas, kuid selgesti on täheldatav 13. sai II poolel naiste juures moes olnud pearätik, mis katkematult varjas põsed ja lõuaaluse. Teravaotsaga gooti kingadele on mantliäär langenud kerge lainena. Kirjeldatud figuuristiil on puhtalt gootipärane ning kaugemas plaanis taandatav katedraaligootika eeskujudele (Reims), mis jõudsid Lääne-Eestisse tõenäoliselt Vestfaali või Kesk-Reini alade vahendusel (võib-olla üle Gotlandi).
VÕLVID
Üldise ruumipildi määravad Ridala kirikus kuplitaolised
ristvõlvikud ehk nn domikaalvõlvid, mille kivid on laotud kontsentriliste
ringidena. See on Lõuna-Prantsusmaalt pärit ja peamiselt Vestfaalis kodunenud
võlvitüüp, mis erinevalt tavalisest ristvõlvist on tähelepandavalt kõrgele
tõusva kiiruga ja mõjub altvaates seetõttu silmapaistvalt kupeljana.
MÜÜRITREPP
Võlvisüsteemiga on keskaegses kirikus vältimatult seotud
müüritrepp, mis ühendab kirikuruumi võlvipealsega. Ridalas paikneb see
kooriruumi põhjaseinas, ulatudes ülalt koori võlvipealse kirdenurgast alla
pikihoone kirdenurka, kus ta täiesti erandlikult lõppes mainitud nurga
põhjapoolses välisküljel.
KELLATORN
Torni puudumise tõttu paiknesid algkavatises Saare-Lääne
piiskopkonna kirikute üldise traditsiooni kohaselt ida- ja lääneviilu
luukavades. Need pole kahjuks säilinud, kuna mõlemad viilud on teadmata
põhjustel uuesti ehitatud. Praegune torn ei valminud koos kirikuga. Ilmselt
ehitati ta Haapsalu piiskopilinnuses töötanud meistrite poolt 16. sajandi
algul, mil Läänemaal valitses suur ehitustegevuslik aktiivsus (ehitati Haapsalu
linnuse suur tornidega sisehoov ja püstitati kirik Martnas, Kirblas, Noarootsis,
Käinas ja Vormsis).
SEINAMAALINGUD
Kujutlus Ridala keskaegsest kirikust poleks täielik, kui
jääksid mainimata kooriruumis säilinud seinamaalingute fragmendid. Need leidis
uuemate lubjakihtide alt ja konserveeris 1924. aastal H. Kjellin, tookordne Tartu
Ülikooli kunstiajaloo professor. Secco-tehnikas seinamaalingud valmisid
tõenäoliselt 1300. aasta paiku ja kuuluvad stiililaadilt samadele meistritele,
kes viimsepäeva-kohtu teemal kaunistasid Muhu kiriku kõrge figuurifriisiga ja
olid pärit Gotlandilt.
KANTSEL
Ridala kiriku suurt kultuuriajalooöist väärtust tõstab
rikkalik sisustus, mille väärtuslikum osa pärineb 17. sajandi barokkperioodist.
Vanimaks teoseks on 1656. a Elert Thiele töökojas Tallinnas nikerdatud kantsel
koos räästuga, mida kroonib võidulippu hoidva Kristuse figuur.
ALTARISEIN (-RETAABEL)
Tõenäoliselt Berent Lorentzi, Tallinna puunikerdaja töökojas
valmis 1678. a erakordselt detailirikas rentaabel – Eesti barokk-kunsti suurim
altarisein (põhjustas kauni kolmikakna asendamise üksikaknaga, mis ei sega
altariseina rahulikku vaatlemist, kuna ta on täielikult varjatud).
PUIDUST VAHEVÕRE (LETNER)
Samas (Berent Lorenzi) töökojas ning samal ajal valmis ka võidukaare sammasvärav ja seda krooniv Kolgatagrupp, mis traditsioonikohaselt kujutab annetaja Fabian Ernst von Unger-Sternbergi ja ta mõlemat abikaasat.
PÄISEKIVI
17. sajandist pärineb nähtavasti ka koori laevõlvi päisringi maaling Kristuse rindpildiga ja ladinakeelse tekstiga (ego) „sum“ (… vitis vera – mina olen tõeline viinapuu).
PATUKAHETSUSRISTID
Kirikuaia keskaegsetest kultuurimälestistest väärivad erilist mainimist kolm poolenisti maasse vajunud tüsedat tekstita risti. Võimalik, et need ei ole tavalised hauatähised, vaid esindavad nn kahetsusristi, mis mingi raske kuritöö lunastamiseks lasti keskaegse kombe kohaselt valmistada ja kiriku juurde üles seada; neil tekst reeglina puudub. Niisiis jurisprudentsi valdkonda kuuluvad kultuurimälestised.
OREL
Ehitati 1881 meister Gustav Normanni töökojas. Ühe manuaaliga kaheksa registriga pillide kuningas maksis tol ajal 1405 rubla. 1994 tegi AS Harry Ilvese Oreliehitus orelile kapitaalremondi ja paigaldas lõõtsadele ventilaatori.
