Tulevad jumalateenistused on nähtavad esilehel.
Missa
Jumalateenistus armulauaga ehk missa on pühapäeva ja püha korralise jumalateenistuse põhivorm. Koguduse korraline jumalateenistus võib toimuda ka peremissana. Erandina võib pühapäeva põhijumalateenistust pidada sõnajumalateenistusena.
Missa ülesehitus on aluseks ka paljude teiste jumalateenistuste korrale ja missa kohta kehtivad üldpõhimõtted laienevad enamjaolt ka teistele teenistustele (vt Jumalateenistuste ja talituste juhendit).
Sõnajumalateenistus
Sõnajumalateenistus on süntees missast ja palvustest. Põhirõhk on Jumala sõna lugemisel ja kuulutamisel ning koguduse ühisel palvel. Sõnajumalateenistuse korra võib võtta aluseks teiste nädalasiseste jumalateenistuste (nt hommiku- ja õhtuteenistuse) jaoks. Samuti on võimalik seda kasutada kindla olukorra, inimrühma või temaatikaga jumalateenistuste puhul (nt laagri-, noorte-, vabaõhu, väli-, kooli- ja haiglateenistus).
Argipäevamissa
Argipäevamissa on armulauaga jumalateenistuse lühendatud kord, mis on mõeldud kasutamiseks nädalasisestel jumalateenistustel (nt hommiku- ja õhtumissal) või erilisteks juhtudeks, välja arvatud kirikupühadel. Jumalateenistuskorra lihtsus võimaldab seda kasutada temaatilise või teatud rühma teenistuse puhul (nt noorte-, vabaõhu- või külateenistus). Argipäevamissal võib asendada koguduse ühislaulud instrumentaalmuusikaga ja kogu liturgiat pidada lugedes.
Argipäeval võib kasutada ka missakorda (ära võivad jääda Gloria, esimene piiblilugemine ja vastus, usutunnistus).
Peremissa
Peremissa on armulauaga jumalateenistus, mille ülesehituses ja läbiviimises pööratakse tähelepanu eelkõige lastega peredele. Peremissat võib pidada pühapäevase või kirikupüha põhijumalateenistusena (va suurpühade jumalateenistused), samuti nädala sees või muudes olukordades (nt laagris, reisil või laste- ja pereüritustel). Jumalateenistuse sees on võimalik toimetada ristimist või muud kiriklikku talitust.
Lastejumalateenistus
Lastejumalateenistus on ilma armulauata lihtne ja lastepärane sõnajumalateenistus. Lasteteenistusel kasutatakse peremissa muusikat.
Piiblilugemised
Pühapäevade ja pühade jumalateenistuste pühakirjalugemise kava jaguneb kolme aasta peale, mis algavad advendiaja 1. pühapäevaga ja lõpevad igavikupühapäevaga. Lugemisaastaid tähistatakse numbritega 1, 2 ja 3. Seega korduvad samad perikoobid igal kolmandal aastal.
Pühapäeva ja kirikupüha korralisel jumalateenistusel kasutatakse jooksva lugemisaasta perikoope (vt lugemisaastate tabelit lk 27). Peremissa puhul võib pastoraalsetel kaalutlustel kasutada ka teiste lugemisaastate tekste.
Käsiraamatu perikoobisüsteemi aluseks on Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Evangeeliumiraamat (Suomen evankelis-luterilaisen kirkon kirkkokäsikirja II. Evankeliumikirja. 1999). Väiksemate pühade ja muude teemade piiblilugemiste valiku on koostanud EELK liturgiakomisjon.
Kirikuaasta piiblilugemiste 1. lugemisaasta evangeeliumid järgivad vanakirikliku evangeeliumirea traditsiooni, mis on olnud sajandeid kasutusel ka meie kirikus. Selle evangeeliumiperikoobi temaatika alusel on valitud ka 2. ja 3. lugemisaasta evangeeliumid.
Lugemised Vanast Testamendist ja Uue Testamendi kirjadest on valitud kooskõlas evangeeliumiteksti temaatikaga. Kõik kolm perikoopi toetavad üksteist sisu poolest ja moodustavad üheskoos pühapäeva ja püha temaatilise terviku. Samas on kolm perikoopide aastakäiku iseseisvad tervikud, võrdse tähtsuse ja kaaluga, eelistamata 1. aastakäiku. Kõigi perikoopide puhul on arvestatud nende sobivust jutlusetekstiks.
Suurtel kirikupühadel, kui püha sisu kannab üks kindel evangeeliumitekst (nt kolmekuningapäev), kasutatakse samu perikoope läbi kolme lugemisaasta. Sel puhul on lisatud täiendavaid jutlusetekste. Mitut lugemisaastat pole antud ka pühapäevadele, mida saab pidada harvadel aastatel.
Iga pühapäeva ja püha jaoks on antud ka neljas pühakirjatekst – psalm. See on esitatud introituspsalmina koos päevakohase antifoniga. Psalm on sama kõigi lugemisaastate jaoks. Soovi korral võib seda psalmi kasutada introituse asemel vastusena esimesele piiblilugemisele (Vana Testamendi lugemisele).
Liturgiline kalender
Kirik pühitseb pühapäeva kui iganädalast Kristuse ülestõusmise päeva. See on Issanda päev (ld dies dominica), mil kogudus tuleb kokku ühisele jumalateenistusele meenutama Kristuse ülestõusmisega saavutatud võitu patu ja surma üle. Evangeeliumi kuulutamises ning Kristuse ihu ja vere sakramendis on ülestõusnud Issand oma tõotust mööda ise oma rahva keskel, teenides ja toites teda oma andidega.
Pühapäevad koos kirikupühadega annavad koguduse jumalateenistuselule iseloomuliku hingamisrütmi ja rikkaliku sisu. Kiriku liturgiline kalender kasvab välja kahest allikast: Kristuse lunastustööst ja Kiriku ajaloost.
Lunastuslugu kajastub kirikuaasta pühapäevades ja pühades (ld proprium de tempore). Küsimus on enamas kui lihtsalt kunagiste sündmuste meenutamises. Kirikuaasta tähendab kogudusele Kristuse lunastustöö anamneesi – selle rütmis saab kogu Kristuse tegevus reaalselt kohalolevaks. Kirik elab tänagi koos ülestõusnud ja taevasse läinud Issandaga.
Kirikuaastas on kolm suuremat tsüklit ehk pühaderingi: jõulutsükkel ja ülestõusmispüha tsükkel ning nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta.
Kiriku ajalugu kajastub pühade inimeste mälestuspäevades ehk pühakuteaastas (ld proprium de sanctis), millega maa peal rändav Kirik peab meeles neid, kes oma elu ja tunnistusega on meile eeskujuks ja teenäitajaks: Maarjat, apostleid, märtreid, usutunnistajaid, õpetajaid, kiriku-uuendajaid ja kõiki teisi pühi inimesi.
Korraline pühapäeva ja suurpüha jumalateenistus peetakse üldjuhul ennelõunasel ajal. Pühade eelõhtu jumalateenistus peetakse õhtupoolikul. Argipäevadele langevate pühade puhul (nt vana-aasta, tuhkapäev, suurpühale järgnev nädal) võib kogudus ise otsustada jumalateenistuse pidamise aja. Pühapäevade ja erinevate pühade tähistamist reguleerib täpsemalt kirikuseadus ja Jumalateenistuste ja talituste juhend.
Koguduse jumalateenistuselu kujundamine
Koguduse ja seeläbi kogu kristliku Kiriku keskmeks ja südameks on jumalateenistus, eeskätt armulauaga jumalateenistus ehk missa. Regulaarselt armulauda pühitsedes järgib kogudus oma Issanda käsku ja tõotust, mille Ta andis pühal õhtusöömaajal.
Jumalateenistusele kui liturgiale (kr leitourgia – ‘ühine, avalik töö või teenimine’) on iseloomulik dialoog – Jumala ja koguduse vastastikune kohtumine. Sõna jumalateenistus (Gottesdienst, jumalanpalvelus, gudstjänst) on ka ise kõnekalt kahetähenduslik. Jumalateenistus tähendab nii Jumala poolt inimese teenimist kui ka inimesepoolset Jumala teenimist. Inimesed teenivad Jumalat oma tänu ja armastusega, Jumal inimesi neile andestades, nendega kõneldes, end armulauas kogudusele andes.
Jumalateenistuselu kujundavad faktorid
Koguduse jumalateenistuselu vorme ja jumalateenistuste kuju suunavad põhiliselt kolm faktorit: 1) liturgia osaduslik iseloom (liturgia olemus); 2) jumalateenistuse ülesehituse sisu ja sisemine loogika (sh ka kirikuaasta) ja 3) konkreetse koguduse nägu. Viimase all mõeldakse koguduse traditsioone ja võimalusi, osalejate armuande, kirikuruumi, kultuurikeskkonda, aktuaalseid maailma või kohalikke sündmusi jms.
Kõike seda arvestades saab kogudus kujundada oma jumalateenistust. On loomulik, et liturgia võib ka samas koguduses teatud elementide osas muutuda vastavalt kirikuaasta perioodile või kirikupühale, osavõtjate hulgale või kasutatavatele ruumidele.
Jumalateenistuse olemusse kuulub see, et kaasatud on võimalikult palju koguduse kaastöölisi ja teisi liikmeid ning jumalateenistus valmistatakse ette ja peetakse üheskoos. Soovitav on jumalateenistusi pikemaajaliselt ette planeerida. See võimaldab kaasata ettevalmistusprotsessi rohkem inimesi, üleskerkivaid küsimusi paremini läbi arutada ja vajadusel uusi asju juurde õppida. Kavandatavate muudatuste puhul on oluline tehtavaid samme kogudusele selgitada ja põhjendada.
Liturgia osaduslikku iseloomu teenib ka see, et jumalateenistuse kord on kõikidele kirikulistele alati kättesaadav. Jumalateenistuse teemat, läbiviijaid ja muid üksikasju saab kogudusele tutvustada enne teenistuse algust. Kirikulistele tuleb anda enne teenistust võimalus ka hingehoidlikuks vestluseks ja erapihiks. Kirikulisele peab olema tajutav, et ta on jumalateenistusele oodatud ja et temalgi on liturgias täita oma ülesanne. Jumalateenistuse kord arvestab terve koguduse aktiivse ja ühtse osavõtuga palvetest, ülistus- ja tänulauludest ning teistest ühislauludest, patutunnistusest, usutunnistusest ja liturgia kõikidest aamenitest. Kogudus kuulab ühiselt Jumala sõna ja vastab sellele ning pühitseb ühiselt armulauda ja saab osa Kristuse andidest.
Ülesannete jagamine
Jumalateenistuse liturgiat juhib piiskop või preester. Selles vaimuliku ametist tulenevas ülesandes esindab liturg Kristust, koguduse Karjast – Teda, kes ütles: „Mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib” (Lk 22:27).
Diakon täidab liturgi ülesandeid vastavalt oma volitustele. Sõnateenistuse liturgiat, samuti palvust võib juhtida ka koguduse kaastööline või mõni koguduseliige ehk ilmik.
Missas on kindlad liturgiaosad, mis kuuluvad ainult juhtliturgile (tselebrandile) ja osad, mida võib delegeerida teistele kaasa teenivatele vaimulikele. Liturgia iseloom eeldab, et liturgilisi ülesandeid jagatakse ka koguduseliikmetele, olgu siis koguduse kaastöölistele või tavalistele kirikulistele.
Juhtliturgi ülesannete hulka jumalateenistusel kuuluvad esmajoones: missa avamine tervitusega ja lõpetamine õnnistamisega, päeva palve, armulaualiturgia prefatsioonist kuni rahutervituseni, armulaualeiva jagamine, üldjuhul ka jutlus (ja evangeeliumi lugemine). Diakoni traditsioonilised ülesanded liturgias on evangeeliumi lugemine, kirikupalve juhtimine, armulaual altari juures kaasa teenimine ja karika jagamine.
Teised koguduse töötegijad ja liikmed (ilmikud) saavad liturgias aktiivselt kaasa teenida piiblitekstide lugemisel, kirikupalve pidamisel, korjanduse kogumisel, kirikusse tulijate vastuvõtmisel, kiriku eelneval kaunistamisel, samuti koori- ja eeslauljana. Armulaual võib koguduse õpetaja volitusel aidata karikat jagada ilmikabiline, kes on saanud sellekohase ettevalmistuse.
Selle kohta, kuidas jagada omavahel ülesandeid juhul, kui teenib mitu vaimulikku, nõndasamuti ka liturgi liikumise ja tegevuse kohta on antud täpsemad juhised Jumalateenistuste ja talituste juhendis.
Liturgias kaasa teenivad vaimulikud ja abilised (nt kirikumuusik, pühakirja ja kirikupalve lugejad, kirikuvanemad/kirikuteenijad jt, võimalusel ka laulukoor) võivad enne jumalateenistuse algust koguneda palveks käärkambris või mujal sobivas ruumis. Vaimulik loeb üksi või koos abilistega palve, võib pidada ka lühikese palvuse (vt Lisa, Käärkambripalved).
Missa ülesehitus
Missa kui kirikuelu süda koosneb kahest poolest – sõnakuulutusest ja armulauast. Missa ülesehituses on neli põhiosa: Sissejuhatus – Sõna – Armulaud – Läkitamine.
Missa sissejuhatus ehk algusliturgia ühendab koguduse ja valmistab ta ette Jumala sõna ja armulaua jaoks. See peab toimima sissejuhatusena ja sellepärast ei saa see olla liiga pikk ega sisaldada ülearuseid kordusi.
Sõnaliturgia iseloom on oluliselt teistsugune kui sissejuhatusel. Siin kujuneb dialoog: Jumal räägib meiega sõna läbi (piiblilugemised, jutlus) ning kogudus võtab selle vastu ja vastab kuuldud sõnale (mõtiskelu, koguduselaulud, usutunnistus, kirikupalve).
Armulaualiturgia on elav osadus koguduse Issandaga pühas altarisakramendis. Jeesus seadis armulaua leiva ja veiniga – võttis, pidas tänupalve, murdis ja jagas. Kirik pühitseb armulauda Jeesuse eeskuju järgi, nõndasamuti tuues armulaua annid altarile, palvetades armulaua suurt tänupalvet, murdes leiba ja jagades Kristuse ihu ja verd.
Missa lõpetab lühike läkitamise osa ehk lõpuliturgia, mille põhisisuks on tänu ja õnnistamine.
Alguslaul
Jumalateenistus juhatatakse sisse lauluga, mis väljendab pühapäeva sisu ja kokku tuleva Jumala rahva osadust ning aitab kogudusel jumalateenistuseks süveneda. Algusmuusikaks võib olla koguduse alguslaul või koori ja/või koguduse poolt lauldav introitus. Jumalateenistusel kaasa teenivad vaimulikud ja abilised võivad siseneda protsessioonis kirikusse.
Tervitus
Liturg avab jumalateenistuse liturgilise tervitusega. Sõnades „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel” väljendub jumalateenistuse trinitaarne iseloom ja kokkutulemise alus. Liturgi ja koguduse omavaheline tervitus on Issanda ligioleku soovimine ja vastastikune õnnistamine. Siinkohal võib liturg ütelda ka sissejuhatussõnad, tutvustades pühapäeva temaatikat ja iseloomu.
Ühispiht
Koguduse ühine meeleparandusakt lähtub ristimise annist, on tagasipöördumine ristimise armu juurde. Kogudus valmistab end ühise pihiga Jumala sõna kuulamiseks ja armulauale tulekuks, öeldes üheskoos patutunnistuse kaasa ja võttes vastu pattude andeksandmise.
Missakorras on antud kaks põhipalvet, mida kogudusel on lihtne peast kaasa lugeda. Lisast võib soovi korral valida alternatiivseid palveid.
Kus tavaks, võib pattude andeksandmine toimuda hingehoidliku osana nii, et inimesed põlvitavad patutunnistuseks altari juurde ja saavad käte pealepanemisega isikliku absolutsiooni. Patutunnistus võib sisaldada ka Kyrie-aklamatsiooni.
Issand, halasta
Kyrie on iseseisev palve ja tunnistus, mis on sisult avaram kui pihipalve. See on Jumalaga osaduses elava inimese põhipalve (Mt 9:27, 15:22). Selle palvega tunnistab kogudus Jumala oma ainsaks aitajaks. Kyrie liitub oma sisult Gloriaga – kogudus palub Jumala kõikehõlmavat halastust ja abi, millele kostab vastusena inglite laul „Au olgu Jumalale kõrges... inimestest hea meel”.
Kyrie võib kõlada lihtsa kolmeosalise aklamatsioonina, kuid see võib laieneda ka litaaniakujuliseks palveks. Kyrie-litaanias pöördub kogudus kas Kristuse poole või on see trinitaarse ülesehitusega ja haakub liturgilise perioodi teemaga. Kui patutunnistuses juba kõlas Kyrie, seda siinkohal ei korrata, vaid jumalateenistus jätkub Gloriaga.
Au olgu Jumalale
Gloria ja sellega liituv ülistuslaul pühale Kolmainsusele (Laudamus) on jumalateenistuse esimese osa kõrghetk. Ülistust alustab liturg või eeslaulja jõuluööl kõlanud inglite lauluga (Lk 2:14). Laudamust laulab kogudus või koor või vaheldumisi eeslaulja/koor ja kogudus. Laudamuse asemel võib kogudus laulda „Au, kiitus olgu igavest” või muu sobiva kolmainsuslaulu. Paastuajal jääb Gloria ära. Ka advendiajal ja argipäevadel võib Gloria ära jääda.
Päeva palve
Päeva palve on ülesehituselt lühike ja konkreetne palve, milles päeva teema uuesti esile tõuseb. Päeva palve võtab kokku algusliturgia ja juhatab edasi sõnaliturgiasse. Kui päeva palve peab keegi teine, mitte juhtliturg, võib sellele eelneda tervitus.
Piiblilugemised
Pühapäeval ja kirikupühal loetakse jumalateenistuse sõnaliturgias soovitavalt kolm piibliteksti: Vana Testamendi lugemine, epistel ja evangeelium. Jumala sõna laud peab olema rikkalikult kaetud.
Laulud lugemiste vahel
Pärast esimest lugemist on vastuseks ja meditatsiooniks kas psalm, koguduselaul või vokaal- või instrumentaalmuusika. Päeva laul lauldakse epistli ja evangeeliumi vahel, pärast evangeeliumi või pärast usutunnistust. Päeva laul seostub päeva ja evangeeliumi teemaga.
Evangeelium
Jumala sõna lugemine jõuab haripunkti evangeeliumis, kus kogudus kuuleb Jeesuse enda sõnu ja tegusid. Evangeeliumile eelneb Halleluuja kolmekordse aklamatsioonina või teemakohast piiblisalmi sisaldava halleluujasalmina. Evangeeliumi lugemisega võib liituda pidulik evangeeliumiprotsessioon.
Jutlus
Pühakirja lugemisele järgneb vahetult jutlus, millel on oluline koht jumalateenistuse tervikus. Jutlus lähtub loetud sõnast, jutluse ülesanne on avada ja seletada sõna ning anda inimesele edasi Kristust, Jumala lihaks saanud Sõna.
Igal pühapäeva ja kirikupüha jumalateenistusel peetakse jutlus. Argipäeva lühikesel missal võib jutluse erandina ära jätta või ühendada pihikõnega. Jutluse aluseks võetakse kirikuaasta lugemiskalendri järgi üks loetud tekstidest: evangeelium, epistel või Vana Testamendi tekst. Kui jutlus peetakse Vana Testamendi teksti või epistli alusel, võib jutlustaja soovi korral loetud teksti olulisi kohti jutluse alguses uuesti meelde tuletada.
Jutlusele võib lisada ka dramatiseeringu, diskussiooni, intervjuu või audio-visuaalse illustreeringu.
Jutlusele võib eelneda jutluselaul. Jutluse võib lõpetada palvega. Pärast jutlust võib olla vaikushetk mõtiskluseks.
Usutunnistus
Credo traditsiooniline ja loomulik koht jumalateenistuses on pärast jutlust. Usutunnistus on koguduse ülistav vastus kuuldud ja kuulutatud sõnale. Kasutatakse apostlikku või Nikaia usutunnistust või lauldakse usutunnistuslaul. Argipäeval võib usutunnistus ära jääda.
Jumalateenistuse sees peetavad kiriklikud talitused toimuvad enamasti sellel kohal. Kui talitus sisaldab usutunnistust (nt ristimine, konfirmatsioon), alustatakse talitusosaga kohe pärast jutlust ja usutunnistus loetakse talituse käigus.
Kirikupalve
Ühise eestpalvega ehk kirikupalvega täidab kogudus ülesannet, mille Jumal on andnud inimkonnale kui loodu valitsejale ja hoidjale. Kogudus kannab Jumala ette maailma ja kaasinimeste rõõmud, vajadused ja hädad.
Kirikupalve koostavad jumalateenistuse ettevalmistajad. Palve liigendatakse koguduse palveaklamatsiooniga ja palve lõpeb aameniga. Kirikupalveks võib kasutada ka litaaniat (soovitavalt paastuajal).
Ristitud, konfirmeeritud, abielluda soovijad, laulatatud ja maetud võib nimetada vahetult enne kirikupalvet ning nende eest palvetatakse kirikupalves. Nimed ning muud tänu- ja eestpalved võib ka kohe liita kirikupalvesse, ilma et neid eraldi enne palvet teadustataks. Mälestamine võib toimuda enne kirikupalvet või palve ajal. Lahkunute nimetamise juurde võib lisada muusikat (nt mälestuslaul) või süüdata mälestusküünlad.
Korjanduse otstarve nimetatakse soovitavalt pärast kirikupalvet. Kui kirikuteated soovitakse edasi anda enne kirikupalvet, tehakse seda lühidalt. Kirikuteated on siiski otstarbekas ütelda jumalateenistuse lõpus.
Kui jumalateenistus on ilma armulauata, lõpeb teenistus pärast kirikupalvet Meie Isa palve ja õnnistamisega.
Ettevalmistus
Armulaualiturgia alguses kaetakse altar armulauaks valmis. Oluline on silmas pidada, et tarvitusele võetaks armulaualiste arvule vastav kogus leiba ja veini. Nii altarit kattes kui ka armulauda jagades tuleb toimida armulaua pühadusele vastava aukartusega ja väärikusega ning järgida puhtuse ja hügieeni nõudeid.
Altari katmist saadab koguduse andide- ehk korjanduslaul, millega kogudus väljendab oma tänu Jumala andide eest ja ülistab Jumalat Loojana. Samal ajal võib toimuda korjandus, mis on osa koguduse tänuohvrist. Kogutud annid tuuakse altari juurde. Armulaualiturgiaga seotud täpsemad juhised ja selgitused on esitatud Jumalateenistuste ja talituste juhendis.
Armulauapalve
Armulauapalve ehk suur tänupalve ehk euharistlik palve moodustab pikema palveosa, mille sisuks on Jumala lunastustöö meeldetuletamine, tänu, ülistus ja palve Püha Vaimu läkitamise eest. Palve keskmes on armulaua seadmise sõnad.
Armulauapalve algab liturgi ja koguduse kolmeosalise dialoogiga. Armulauapalve peab alati juhtliturg (tselebrant). Palve jätkub kirikuaasta järgi vahelduva kiitusega (praefatio), milles kogudus meenutab Jumala lunastustööd Kristuses, ja lõpeb üleskutsega ühineda kõigi pühade ja taevaste vägede aegaületava ülistusega. Jesaja raamatust pärineva inglite lauluga (Js 6:3; Sanctus) tunnistab kogudus Jumala majesteetlikkust. Hümniga liituv traditsiooniline palve „Kiidetud olgu...” (Benedictus) on koguduse tervitus armulauas ligi olevale Kristusele. Argipäevamissal võib Sanctus ära jääda.
Armulaua seadmise palves jätkub Kolmainu Jumala ülistus ning meenutatakse Jumala lunastustööd alates loomisest kuni Kristuse kannatuse, surma, ülestõusmise, taevamineku ja taastulemiseni. Epiklees on nii enne seadmissõnu (andide epiklees) kui ka armulauapalve teises osas.
Seadmispalve variante on kokku kümme – kaheksa palvet missakorras, üks argipäevamissas ja üks peremissas. Liturg otsustab seadmispalve sisu alusel, missugust palvevarianti kasutada. Liturg võib seadmissõnad laulda.
Pärast seadmissõnu laulab või ütleb kogudus aklamatsiooni „Issand, me kuulutame Sinu surma...”, mis rõhutab armulaua euharistlikku iseloomu. Selle aklamatsiooni aluseks on 1Kr 11:26. Armulauapalve lõpeb doksoloogiaga ja koguduse aameniga.
Meie Isa
Issanda palvega algab armulaua jagamise osa. Kogudus palvetab lugedes või lauldes Meie Isa palve.
Rahutervitus
Rahutervituse piibellikuks aluseks on ülestõusnud Jeesuse tervitus oma jüngritele (Jh 20:19). Ülestõusnu kingib omadele rahu, millest inglid jõuluööl laulsid. Nõnda soovivad ka liturg ja kogudus jumalateenistusel vastastikku rahu. Sellele järgnev koguduseliikmete omavaheline rahusoov kinnitab armulaua osaduslikku külge.
Jumala Tall
Armulaualeiva murdmine väljendab Pauluse mõtet, et leiva murdmine palakesteks ja jagamine kogudusele annab meile ühise osaduse Kristusega (1Kr 10:16–17).
Agnus Dei on palve ja austusavaldus armulauas ligi olevale Kristusele. See saadab armulaualeiva tükkideks murdmist ja liturgi ettevalmistusi armulaua jagamiseks. Hümni piibellik alus on Ristija Johannese sõnades Jeesuse kohta (Jh 1:29).
Armulauaosadus
Liturg kutsub armulaualised altari juurde. Kristuse ihu ja vere sakramenti vastu võttes saab kogudus osa Kristuse ohvrist, kinnitab omavahelist osadust ja osadust võidutseva taevase Kirikuga (ld communio).
Kristuse ihu ja vere ande jagatakse kas eraldi või leiba karikasse kastes (ld intinctio). Armulaualeiva jagamise käigus õnnistatakse ka neid, kes ei saa armulauda vastu võtta. Kui pühitsetud armulauaannid jagamise käigus lõpevad ja altarile tuuakse pühitsemata leib ja/või vein, loeb liturg enne jagama asumist vastava palve (vt Lisa). Jagamist võib saata laul või instrumentaalmuusika. Juhtliturg jagab reeglina Kristuse ihu.
Kui armulaua jagamine on lõppenud, pannakse armulauariistad kokku. Jagamisest üle jäänud pühitsetud annid tarvitab liturg koos abilistega või säilitab väärikal viisil edasise kasutuse jaoks. Pärast jagamist ja lõpusõnu, enne palvet võib olla vaikus.
Palve pärast armulauda
Armulaud lõpeb koguduse tänuga sakramendi eest.
Õnnistamine
Õnnistamissõnadega seatakse kogudus Kolmainu Jumala nime alla ja varustatakse armastustegudeks. Liturg laulab või ütleb õnnistamissõnad ja kogudus vastab sellele aameniga.
Läkitamine
Läkitamissõnades väljendub missa kahesuunaline iseloom: Jumal kutsub koguduse kokku ja äratab temas usku, toites teda oma sõna ja sakramendiga, vabastades patukoormast, varustades oma andidega ja õnnistades, ning läkitab siis tagasi argipäeva, et usk võiks realiseeruda ligimese teenimises ja armastuses.
Läkitamisele võib eelneda või järgneda koguduse lõpulaul. Lõpumuusika ajal võib toimuda protsessioon. Soovi korral võib läkitamine toimuda ka pärast teateid vahetult enne kirikust väljumise algust.
Palvused
Traditsioonilisel palvusel on neli põhiosa: algus – sõna (psalmid, piiblilugemine, vastus; hommikul, õhtul ja päeva lõpul ka evangeeliumi- ehk kiituslaul) – palve – lõpetus.
Lühikese palvuse kord rajaneb tunnipalvusel. Käsiraamatus on ära toodud ka tunnipalvused päeva põhilisteks palvehetkedeks (hommik, keskpäev, õhtu ja päeva lõpp).
Palvusi võib pidada kirikus, kabelis, kodus või mujal. Palvust võib juhtida nii vaimulik kui ilmik. Tunnipalvusi võib palvetada koos kogudusega ühise teenistusena, suurema või väiksema rühmaga, võib palvetada ka üksi.
Allikas: Jumalateenistuse käsiraamat. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Tallinn, 2009.